Suur loodus ise vastuoksa käib:
on pimedus ja valgus, tuhk ja tuli. Ka inimsugu vastandeid on täis:
ning arm ja hirm – ning aumeest suudleb suli.
Kord vaikib lossisaal, kord plaksutab ta käsi,
üks tarkpea eitab, teine ütleb jaa.
Me seda mängu mängimast ei väsi
ja tõde teada mängijad ei saa.
Kui majas võimust võtnud nutt ja lein
siis kõikjalt kurbi itkulaule kostab.
Kui õnn on käes ja õndsus valdab meid,
siis rõõmugi ma rõkatada oskan.
Mis salakavalale rõõmu teeb?
Eks mürgitilk, mis peekripõhjas mustab. Autasuks õigemeelsele on see,
kui tal on kallim, kes on hea ja ustav.
Kes vägivalda austab, mitte seadust,
sel mõõk on võõl ja vinge tapper pihus. Kes austab vägivallatust ja headust,
sel võlusärk teeb haavamatuks ihu.
Kalk süda kõvem on kui külm graniit,
ei sula see ka põrgutules päriselt. On halastus kui kauni kanga siid,
mis kandja õndsal ihul väriseb.
Vastsiindinu ja lahkunu on samast puust,
neid katab-mahib sama valge kangas. Need kaks on kokku pandud lihast-luust,
iiks lamab hallis, teine aga sargas.
On inimesi halbu kui ka haid,
on lapsukesi, memmesid ja atte. Kui iihel peos on verest norguv vaits,
siis teine roose ulatab su katte.
Tolkinud Ly Seppel ja Andres Ehin